Kui ma hommikul ärkasin, oli kell 07:31.
Minu sisse oli öö jooksul tekkinud üks mehike. Tema nimi oli Viktor. Ta koputas mu südamele. Ta oli tunnistus.
Ma läksin auto peale. Viktor tuli ka. Ma ütlesin talle küll, et ta ära läheks, aga ta ei teinud teist nägugi. Ta lihtsalt istus.
Lõpuks ma jõudsin sinna. Tapurlasse. Mere äärde. Seal oli mere lõhn ja tiirud. Ja adru.
Kell oli 11:17, kui ma läksin koos kitarri ja raamatuga kivi peale istuma. Mereni oli kaks sammu. Ma lootsin, et ma olen üksi. Aga ei. Viktor oli ka.
Kivilt lahkudes tuli mul idee, et järsku Viktor otsustab lahkuda, kui ma ammutan maast jõudu. Järgmisel hetkel lebasidki mu jalanõud Tondi kõrval maas. Tont on koer. Pruun koer.
Kogu ülejäänud päeva nautisin ma maa jõudu - muru ja mulda oma varvaste vahel ja punaste sipelgate hammustusi paljastel jalgadel.
Ja nautisin merd. Ma arvan, et ma võiksin istuda ja vaadata merd tunde. Koos tiirude karjumise, maere tuule ja lõhna ning lainete kohinaga.
Ma niitsin muru. Mu sõrmedel on sellest villid. Viktoril ka.
Space oddity.
Ja siis, kui oli kõige päikselisem ja soojem hetk, kostus kusagilt kaugelt müristamist. Kell oli siis 17:06
Äike on hea. Just see hetk, kui veel päike paistab, välgud sähvivad, mürinad on väga ähvardavad ja pool taevast on mustade pilvedega kaetud. Ja see hetk, kui järsku läheb kõik pimedaks ja tuul tõuseb. Siis sa tead, et kohe hakkab sadama.
Vihm tuligi. Koos sellega kergendus ja teadmine, et kohe juhtub midagi. Juhtuski. Koos vihmapiiskadega mu nahal, voolas alla ka Viktor. Otsekui oleks sind värviga üle kallatud ja siis vihm peseb seda maha. See voolab.
(Pildil ongi seesama kivi, millel istusin.)
No comments:
Post a Comment