Ma tahaks teada, kes ma olen. Milleks ma olen. Ja kas ma olen.

Ma arvan, et on olemas selline inimene või olend, kes on koguja. Kõik maailma kadunud asjad jõuavad lõpuks tema kätte. Tal võib mõnus elu olla.

Mul oli hoopis Kihnus sääseparadiis.

Tegelikult oligi paradiis.

Sest seal oli meri.

Ja tuulevaikne öö.

Ja veel kord kohutavalt ilusat merd.

Üks hõljuv saar ka - selle nimi on Käbi saar.

Külm oli ka, sest meie majad olid papist ehitatud.

Eile:
*Sõin selle suve esimese piimanõgese!
*Nägin Schnelli tiigis surnud kajakat.
*Sattusin tänu Jaanale tantsust sõltuvusse!
*Sõin muusikakoolilõpetamisel kringlit.

Täna:
*Magasin hommikul.
*Meil oli ilus hetk - eesti keele tund.
*Vaatasin üliprosid kidramehi.
*Käisin oma kahte armast last hoidmas, kellest suurem (nelja aastane) tegi kogemata pissi püksi.

Homsed eesmärgid:
*Minna lavakõne arvestusele
*Minna draamafestivalile
*Minna "Klass: elu pärast" massistseeni võtetele

Muideks Madleenil on nii ilusad silmad.

http://raudteeliipreil.blogspot.com/

Ma olen segaduses ja väsinud. Mu hinges on ülerahvastatus. Mitte, et see halb oleks, aga ma lihtsalt ei jaksa enam. On sellised sõbrad, kes on nii head, et kohe hea on. Siis on ka mõned vähemtähtsad sõbrad. Aga kuna kõigil inimestel on muresid ja mina olen selline inimene, kes üritab kõiki aidata, siis ma lihtsalt ei jaksa. Vahepeal tuleb puhata. Tegelikult ei ole asi isegi ainult muredes.
Mõnikord ma tunnen, et ma pean ennast liiga paljude inimeste vahel jagama. Mitte, et ka see halb oleks, et mul on palju sõpru. Aga vahel on selline tunne, et on liiga palju inimesi ja enda parimatele sõpradele ei jäägi aega tähelepanu pöörata.
Aga samas mõnikord on selline tunne, et ma ei jaga ennast kellegagi. Ja et keegi ei hooli minust.
Huvitav, kui kiiresti suudavad tunded muutuda.
Üldse inimene on huvitav.
Igaljuhul, kuna mulle meeldib luule, siis ma tegin veel teise blogi, kuhu ma postitan iga päev midagi head. Kas siis enda või teiste.
Ilus.

“Noorus on aeg rännata maailma ühest otsast teise nii mõttes kui ka tegelikkuses; järele proovida erinevate rahvaste kombeid; kuulata, kuidas kell südaöötundi lööb; näha päikesetõusu nii linnas kui ka maal; taassünni kaudu muutuda; vaielda ja targutada; kirjutada kohmakaid värsse; joosta terve miil, et tulekahju näha, ning oodata päev otsa teatris, et aplodeerida”

Robert Louis (Balfour) Stevenson

Kui ma hommikul ärkasin, oli kell 07:31.
Minu sisse oli öö jooksul tekkinud üks mehike. Tema nimi oli Viktor. Ta koputas mu südamele. Ta oli tunnistus.

Ma läksin auto peale. Viktor tuli ka. Ma ütlesin talle küll, et ta ära läheks, aga ta ei teinud teist nägugi. Ta lihtsalt istus.

Lõpuks ma jõudsin sinna. Tapurlasse. Mere äärde. Seal oli mere lõhn ja tiirud. Ja adru.

Kell oli 11:17, kui ma läksin koos kitarri ja raamatuga kivi peale istuma. Mereni oli kaks sammu. Ma lootsin, et ma olen üksi. Aga ei. Viktor oli ka.

Kivilt lahkudes tuli mul idee, et järsku Viktor otsustab lahkuda, kui ma ammutan maast jõudu. Järgmisel hetkel lebasidki mu jalanõud Tondi kõrval maas. Tont on koer. Pruun koer.

Kogu ülejäänud päeva nautisin ma maa jõudu - muru ja mulda oma varvaste vahel ja punaste sipelgate hammustusi paljastel jalgadel.
Ja nautisin merd. Ma arvan, et ma võiksin istuda ja vaadata merd tunde. Koos tiirude karjumise, maere tuule ja lõhna ning lainete kohinaga.

Ma niitsin muru. Mu sõrmedel on sellest villid. Viktoril ka.

Space oddity.

Ja siis, kui oli kõige päikselisem ja soojem hetk, kostus kusagilt kaugelt müristamist. Kell oli siis 17:06
Äike on hea. Just see hetk, kui veel päike paistab, välgud sähvivad, mürinad on väga ähvardavad ja pool taevast on mustade pilvedega kaetud. Ja see hetk, kui järsku läheb kõik pimedaks ja tuul tõuseb. Siis sa tead, et kohe hakkab sadama.

Vihm tuligi. Koos sellega kergendus ja teadmine, et kohe juhtub midagi. Juhtuski. Koos vihmapiiskadega mu nahal, voolas alla ka Viktor. Otsekui oleks sind värviga üle kallatud ja siis vihm peseb seda maha. See voolab.

(Pildil ongi seesama kivi, millel istusin.)

Kes ma olen?

Paljud inimesed seisavad küsimuse ees: "Kes ma olen?" Ka mina. Seda, kes ma olen saab kujutleda mitut moodi.
Väiksena oli mu unistus saada jõuluvana naiseks. Ma tõesti arvasin, et saan selleks. Aga kas küsimusele, kes ma olen, saab tõesti vastata sellega, mis ametil me töötame? Või sellega, mis rahvusest me oleme? Muidugi saab, aga kas see peab alati olema silmaga nähtav või kõrvaga kuuldav, kes me oleme?
Küsimusele, kes ma olen, võime me vastata sekunditega: ma olen eestlane, VHK õpilane jne. Aga kui selle küsimuse peale pikemalt mõtlema hakata, siis võib tekkida situatsioon, kui me enam vastata ei oska. Ma olen elanud kuusteist aastat ja ma ikka ei oska sellele küsimusele vastata. Kui nüüd pikemalt mõelda, siis olen ma kõik. Ma olen enda sõbrad. Ma olen enda otsused. Ma olen enda kirjavead. Ja enda mõtted... Aga samas olen ma olematus, kuid siiski ka eksistents. Ma olen eneseotsimine koolihoovis.
Ma ise ei teagi täpselt kes ma olen. Aga ma loodan, et ma olen inimene, kes suudab vastutada. Inimene, kes suudab ise otsuseid teha. Inimene, kes saab edasises elus hakkama. Inimene, kellest saab haritud kultuuritöötaja. Inimene, kellel on kohusetunne. Keegi, kes märkamatult hoiab ja tekitab kultuuri. Ma loodan, et ma olen Minu inimene.
Kes ma olen? Sellele küsimusele saab vastata nii minevikus, olevikus ja tulevikus. Saab vastata nii oma nime, ameti või rahvusega. Aga mina vastan sellele küsimusele hoopis teisest vaatenurgast. Ma olen mina ise.

Nii külm, nii külm, seisan ja vaatan
Nii külm, nii külm, hingan ja ootan
Nii külm, nii külm, igatsus põlvili teel
Head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed,
Head teed, head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed

Sind veel, sind veel, suunurgaga maitseks
Sind veel, sind veel, kallistan vaikselt
Sind veel, sind veel, pilguga paitan
Head teed, head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed
Head teed, head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed

Nii külm, nii külm, surm silmitseb õnne
Nii külm, nii külm, veab sõrmega ringe
Nii külm, nii külm, igatsus silmil
Head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed,
Head teed, head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed

Nii külm, nii külm, seisan ja vaatan
Nii külm, nii külm, hingan ja ootan
Nii külm, nii külm, igatsus põlvili teel
Head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed,
Head teed, head teed, head teed soovin sul vaid
Head teed, head teed

Níl duine ar bith a cúraim fiú?

"Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas." Arthur Schopenhauer

Eile jäin magama Wigla saatel.

Ja hommikul ma avastasin, et öösel on tunginud vihmaussid minu tänavale ja selle üleni ära vallutanud.

Edastan oma mõtteid keemia tunnist:

Miks tunnen ma end üksi,
kui mul pole põhjust.
Mul on ju olemas sõbrad kes minust hoolivad. Ja perekond.
Aga miks siis ometi nii?
See tunne ilmselt vahel tuleb ja vahel läheb.
Seda ei saa kontrollida.
See on ilmselt samamoodi, kui siis, kui ma sulen oma silmad, näen ma pilte mida ma ei soovi näha. Kas ei peaks seda juhtima aju? Ilmselt mitte. Vähemalt minul mitte. Mul juhib süda.
Ka mõtted on sellised, mille üle kontroll puudub.
Kui palju on üldse tegelikult selliseid asju, mida me ise saame kontrollida?

Ma igatsen sinu lõhna enda ümber.

Ma igatsen sinu juttu enda ümber.

Ma igatsen sinu mõistmist enda ümber.

Ma igatsen sinu positiivsust enda ümber.

Ma igatsen sinu armsust enda ümber.

Ma igatsen meie muusikat enda ümber.

Ma igatsen Sind.


"Kaks vaikust ei saa jääda lahku. Nad saavad üheks." (Osho)

"Kassid saavutavad ilma vaevata seda, millest meid, inimesi on ilma jäetud: nad kõnnivad läbi elu ilma müra tekitamata."
-E.Hemingway

Boy in the bubble...