Eile jäin magama Wigla saatel.
Ja hommikul ma avastasin, et öösel on tunginud vihmaussid minu tänavale ja selle üleni ära vallutanud.
Edastan oma mõtteid keemia tunnist:
Miks tunnen ma end üksi,
kui mul pole põhjust.
Mul on ju olemas sõbrad kes minust hoolivad. Ja perekond.
Aga miks siis ometi nii?
See tunne ilmselt vahel tuleb ja vahel läheb.
Seda ei saa kontrollida.
See on ilmselt samamoodi, kui siis, kui ma sulen oma silmad, näen ma pilte mida ma ei soovi näha. Kas ei peaks seda juhtima aju? Ilmselt mitte. Vähemalt minul mitte. Mul juhib süda.
Ka mõtted on sellised, mille üle kontroll puudub.
Kui palju on üldse tegelikult selliseid asju, mida me ise saame kontrollida?
No comments:
Post a Comment