♪Tere perestroika♪

"Naerata, ja see paneb inimesi huvi tundma, millest sa mõtled."

Eesti keel. Ja kaks tükki veel.: Tavaliselt igav tund. Õppisime teksti liike ja midagi märkimisväärset ei juhtunud.

Keemia: Nõme... Töö mis pidid tulema ja milleks me olime kõvasti kodus õppinud jäi ära. Nõme... Joonistasime terve tunni vihikusse katseklaase.

♫Massikommunikatsioon♫

Bioloogia: Meile oli antud 26. kordamisküsimust kodus õppida. Mis olid pealegi veel megarasked. Neist 6 tuli töösse. Laura aitas veidi. Kui töö valmis oli, suundusime alla puhvetisse pokkerit mängima. Mõttes juba mõlkus, et mata hakkab...

Mata. 2x. Õpetaja keelas korduvalt, et käbi ära räägi, kuigi ma noogutasin ainult ja Ulla ajas midagi, et kui Tõnis pole meie mata grupis siis mul pole poega. Wtf? :D Saime kümme minutit enne tundi lahti, sest poistel oli pildistamine.

Metall (jess!!!): Teeme küünlajalga. Enamus ajast ma tagusin meisliga oma tööd või saagisin seda. Lõpuks tegin ka kausikese, kuhu peale tuleb küünal.

Viimane tund oli muidu maalimine.

"Ma suudan elada mõttega, et ma olen vaba, aga ma ei suuda elada mõttega, et mul pole sind."

Ma mõtlen, et mu sõbrad on veidi imelikud... Võibolla sellepärast ma ei tunnegi ennast kõige paremini. Neile on absoluutselt iga asi mis minu suust tuleb loll või vale. Nad piiravad mind. Iga asi mida ma välja pakun lükkavad nemad tagasi ja ütlevad, et see ei ole sinulik Käbi. Sina oled ju see KLASSIKALINE tüdruk. Aga äkki ma tunnen oma hinges, et ma ei ole KLASSIKALINE? Äkki ma olen seestpoolt hoopis isemoodi? Kas nemad seda ei mõista? Ma arvan, et kui ma tunnen enda halvasti sellisena nagu ma olen, siis ma võin enda välimust muuta ja näiteks mõne kõrvaaugu juurde teha??? Kas nemad siis ongi sellised seestpoolt nagu nad paistavad? Ja kui neil ei ole lõpuks teha midagi muud, kui leppida minu otsusega, kas siis peab seda iga hetk mulle nina alla hõõruma? " See ju ei sobiks sulle üldse!" Kas sellised ongi õiged sõbrad? Või olen ma lihtsalt selline kellel pole õigeid sõpru? Elu on imelik...

Ära vaata mu otsa, sind palun
ära vaata kadunud valu,
ära vaata, et õnnelik olen,
sest nii see ju tõesti ei ole.
Las ma lähen ja kaasa viin mure
enam tagasi siia ei tule.
Lähen, süda täis valgust,
lähen uuesti otsima algust.

(L)

Parim Päev Mu elus... Siiani :):):):):):):):)

!

Aga hea, et vaheaeg hakkab!

Hmm...

Täna on ikka väga psühholoogiliste veidruste õhtu. Ma nutan ja naeran korraga. Mul on palav ja külm korraga. Ma olen rõõmus ja kurb korraga. Igatahes väga veider õhtu.

Njah!

Mata: Täna oli suht lahe mata :) Ma istusin Kristjani ees ja Johani taga. Mind õigemini tõsteti sinna. Kristjan on mu parim kirjakuller :D. Ida istub minust suht kaugel ja Kristjan jookseb tavaliselt minu kirjaga Idani ja siis tagasi :D Siis Kristjan ütles, et tal on nii igav ja et ma kirjutaks talle ka. Ma siis kirjutasin talle, et ta hiljem mu joonlaua tagasi annaks! Noh ja siis ta kirjutas hästi palju kirju, millel oli peal tere ja siis viskas need mööda klassi laiali. "Kristjan, kas sa tahad siia hiljem koristama jääda?" tuli õpetaja suust. Siis ma sain veel õpetajalt süüdistuse, et ma sebin liiga palju. Ma küsisin siis õpetajalt, et kas me saame täna kontrolltööd kätte ja ta vastas, et Käbi miks sa seda tunni ajal küsid? Ma ütlesin, et eile te ütlesite ka, et me saame tööd kätte ja siis ma ootasin peale tunde, aga see oli ju mõttetu ootamine, sest te ei andnuki mulle tööd. Ma ei tahaks täna mõttetult oodata! Õps vastas NO VOT. Ja kõik naersid. Siis me vahepeal kallistasime liisaga, (ta istus Johani ees) kui õps ei näinud :) Ja siis ma andsin ühe kirja Kristjanile, et ta selle Ullale saadaks: "Ulla on ju nii kaugel". Ja siis ta jooksis Idast mööda Ullani ja andis Ullale kirja. Mina ja Ida naersime mõlemad täiega, käsi suu ees ja siis jäi õpetaja pilk minul pidama. "Käbi, palun mine klassist välja!". Ma küsisin, et miks ja sain vastuseks, et sa naerad ja saadad liiga palju kirju. Ma üritasin veidi vastu vaielda ja siis lahkusin klassist. Ootasin siis veidi klassi ees ja siis tuli mõte, et kuna klassi uksel olid aknad, siis ma saan ju ikka tahvlilt maha kirjutada. Võtsin vihiku ja pastaka ja hakkasingi kirjutama. Järsku vaatasid kõik klassist mulle otsa ja muigasid. :D Ma mõtlesin, et oh nad alles nüüd märkasid mind. Pärast tuli välja, et Henri oli öelnud:" Vaadake Käbi kirjutab klassist väljas tahvlilt maha. Kui armas!" Aga see oli vist tulnud spontaanselt. :D Aga juu siis Henri ei vihkagi mind nii palju, kui ma arvasin. :)
A ja vahepeal matas me kaklesime Tomiga, et kumb tahvli ette läheb ja siis õps ütles, et tema otsustab, kes läheb tahvli ette. Ja siis me mõtlesime, et õpetaja on nagu kõikvõimas jumal, kes ütleb, et kes sureb ja kes elama jääb. :D

Õhh, kui persses kõik on!

Ülisitt päev. Ülisitt lihtsalt.

2x Bioloogia: Suht normaalne isegi, võrreldes ülejäänud päevaga. Ainus nõme asi oli Maris Mikkus, aga pole probleemi, sest ta on alati nõme.

2x Mata: See ole ka suht norm, sest Ida istus mu taga ja me saime Stiinat lugeda. Muidu on matas ülilihtne teema.

History: Meil oli mingi töö, milleks ma pold õppinud, aga ma arvan et läks enam vähem okeilt.

2x Geograafia: Seal maalt algaski mu sitt päev tõsiselt. Me saime kontrolltööd kätte ja mul oli tegelt ainult üks viga ja ma sain nelja! Meil on mingi väärakas praktikant, kes hindab töid ikka täitsa mööda. Mu number kaardi peal oli ainult 2 millimeetrit alpool kui Kreete oma ja minu oma ei loetud õigeks. Ida ja Ulla läksid mingit näidendi proovi tegema ja ma olin Lauraga üksi. Ma läksin klassi ette, et õpsiga rääkida,mu tööstja ta lihtsalt vaidles mulle vastu. Mul sai lõpuks villand ja ma viskasin atlase laulae, ise samalajal pobisedes, et mida iganes ja jooksin klassist välja ja täie hooga lõin ukse kinni. Samal ajal möödus sealt Kaja Uuspõld ja ma sain kommentaari: Milline temperament. Ma noogutasin ainult, ise samalajal hambaid kokku surudes. Umbes viie minuti pärast tuli õpetaja välja ja ütles, et ma klaasi läheksin, et teised ei saa sinupärast vetsus käia. Ma ütlesin, et ma ei taha tundi tulla. Ja siis ta hakkas rääkima, et ma hindasin kõiki samavõrdselt ja et ma ise ju tean paremini see töö on minu koostatud. Samal ajal oli poistel vahetund ja Tom, Andreas, Henri ja Dan moodustasid minu ja õpetaja ümber ringi ja nad kuulsid kui ma õpetaja peale karjusin. Aga igatahes ma vastasin õpetajale, et see pole ju minu süü, kui mul oli number õiges kohas, aga teie lugesite selle valeks. Õpetaja vaatas enda ümer ringi ja siis ütles poistele, et palun lahkuge, et see on minu ja Käbi eravestlus :D Noh jah igatahes lõi ta mingi hetk käega ja läks tundi tagasi.

Peale tunde: Siis korraga olim ma kõigi inimeste peale kohutavalt pahane ja kõik tundus mõttetu. Sest Ullale ja Idale tundus see mingi kuradi näidend, kust merka ja mona lihtsalt otsustati(ilma loosita) välja visata umbes, mingi elu küsimusena. Kui te seda näidendit ei tee surevad kõik maha jah? Ja siis ma ootasin Idat ja Ullat kuigi ma olin nende peale solvunud ja siis laura helistas ülevalt, et kuule ma lähen koju. Ma ütlesin et mine ja head aega siis. Peale seda sain ma lauralt veel kolm telefonikõne, mis olid umbes sellise sisuga: Sa ei tahagi tulla?. Midaiganes eksole. Noh igatahes me leppisime ida ja ullaga ära. Kuigi me pold tüliski. Nad tulid minu juurde, käisime jalutamas ja siis tundus jälle et päev polegi nii hull. Aga mis pärast seda sai? Noh inimene kes on minu elust peaaegu aasta ära raisanud teatas mulle, et talle meeldib keegi teine. Noh vähemalt hea, et ta selle välja ütles. Mina ütlesin talle kohe pärast seda, et see tähendab siis ka meie suhte lõppu ja tsau. Ja siis block ja delete. Rohkem ma sellest rääkida ei taha. Lihtsalt kõik. Ja pisar vvoolab. Ja muide Nicola Ciccone on hea laulja! Midaiganes ma lähen :( Midaiganes. Maailm pole ju tegelt nii hull, kui ma arvan? Või siiski?

A ja me kavatseme Idaga stiina peole ka vist minna :D