You spurn my natural emotions
It makes me feel like dirt
And I'm hurt
If I start a commotion
I run the risk of losing you
And that's worse

Ever fallen in love with someone
Ever fallen in love
In love with someone
Ever fallen in love
In love with someone
You shouldn't've fallen in love with

I can't see much of a future
Unless we find out what to blame
What a shame (oh what a shame)
And we can't be together
Until we realize that we are the same

Mõnikord ma mõtlen, et mu süda on igapäevaseks kaasaskandmiseks liiga raske. Seda ma mõtlen siis, kui ma ei jaksa enam keset ülekäigurada oma jalgu tõsta. Nii raske on lihtsalt. Seda ma mõtlen siis, kui mul on liiga palju aega mõelda. Aga miks ei võiks süda olla nagu suur raamat, mille sa tõstad kotist välja, kui se liiga raskeks muutub?

Ma olen hulluks läinud. See on juba neljas postitus järjest. Aga ma pean lihtsalt mainima veel asju. Näiteks minu hinged.
*Sina
*Sina
*Sina
*Sina
*Sina

Kui te loete seda, küll te aru saate. Või siis mitte...

Tegelikult on minul ka piisavat põnev elu. Aitäh teile! Mõnus päev oli.

Mõnikord ma tahaksin olla Muumi. Neil on nii põnev elu. Näiteks ühel päeval nad lendasid seebimullidega ringi. Puhusid seebimulle vedelikust, kuhu oli lisatud piripoisi imevedelikku. Päris maailmas ei ole sellist imevedelikku. Nad puhusid suured mullid ja pugesid mullide sisse. Nad lendasid nende mullidega üle maa ja vee.

Ma arvan, et ma ei ole inimene. Loom hoopis. Mul on looma instinktid. Ma olen inimloom.

vot selline tunne.

Kas ma olen HAIGE inimene?
Jah

Ja see vastus on... tõde

ma vihkan seda.

Mul on imelik mure. Võibolla see pole imelik, kui see sõnadesse panna. Nimelt ma hakkan muutuma halliks massiks. Ma ei paista silma. Ei eritsu enam. Ma käin riides nagu hall mass. Ma olengi hall mass. Midagi tuleb kohe muuta. Aga mida ja kuidas?

Iga üksik sõna, mis jääb kõrvu kumisema.
Pähe kummitama.
Silmade ette tulema.
Need üksikud sõnad tähendavad midagi.
Iga sõna on nagu üks keel kitarril.
Üks mõte tuhandest.
Üks varvas su kümnest varbast, mille küüned on kõik lakitud punaseks.
Ühesõnaga.
Ma olen armunud.
Luulesse.
See on ülim.
Sellel on hing.
Nagu vanadel retro asjadelgi.
See suudab vaid mõne sõnaga öelda kõik.
Tunded, mõtted, arvamused.
See on ülim.

Kujutle. Ehitatakse uus koht, mis on popp ja kõik käivad seal. Üks hetk aga keegi ütleb, et see koht on nüüd igav ja et see uus asi, mis selle vana koha kõrvale ehitati, on palju põnevam. Mitte keegi ei külasta enam seda vana kohta. Sinna satub heal juhul mõnikord mõni väike laps mängima. Ja sedagi harva. Ja koht lagunebki. Inimtühjus.
Inimestega on sama. Kõik suhtlevad kellegagi ja üks hetk mingi inimene otsustab, et see inimene, kellega kõik suhtlevad on igav. Inimene jäetakse maha. Ja heal juhul küsitakse talt mõnipäev pliiatsit laenuks. Ning samamoodi nagu sa ei ütle inimestele, et nüüd võtame kätte ja hakkame selle mahajäetud inimesega suhtlema, samamoodi sa ei ütle, et hakkame nüüd kõik seal mahajäetud kohas käima. See lihtsalt ei toimi. Karm maailm.

Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind.

Ma avastasin enda juures täna mitu imelikku asja, mida ma varem ei ole tähele pannud.
1) Mul on haigus. Selline, et ma pean igapäev erinevate riietega käima. Mitte et ma ei suudaks teistmoodi, aga lihtsalt ebamugav on. Aga see haigus iseenesest on imelik..
2) Tänaval olles olen ma pilvede embuses. Ma ei märka midagi ega kedagi. Kõrvadele ehitan ma barjääri oma muusikaga. Muusikaga on ka veel selline lugu, et ma pean igakord klõpsima umbes 50 lugu edasi enne kui ma jõuan selleni mida ma kuulata tahan. Siit tulebki välja jällekord minu suurim probleem: kes ma olen ja kes ma olla tahan ja milline ma olla tahan?
Igal juhul oma silmadele barjääri ma ei ehita. Mu silmad lihtsalt ujuvad linnapildis edasi, midagi tähele panemata. Näiteks täna tuli mulle Madleen vastu. Ma märkasin teda viimasel hetkel, kuna ta tuli mulle otse vastu ja teda mitte märgata oleks võimatu olnud.
Oma ninale ma barjääri ei ehita. Nina nuusutab ja tõmbab kõiki lõhnu. Näiteks lilleputkadest mööda minnes. Piibelehed.. Mmmm...