Ma ju armastasin sind...
Kuni mingi kindla hetkeni.
Nüüd ma pole enam kindel.
Ilmselt armastan siiani, aga.....
Aga kuidagi teistmoodi..

Have u experienced u?

u - fenomen.

see juhtus jälle.

huvitav, kas seda juhtub igaühega vähemalt korra elus?

Armumine on tegelikult klaasipuhuja. Ta ei puhu klaasi vaid armastust. Ta aina puhub ja puhub. Kui armastus saab otsa tuleb selline heli. Kui armastus otsa ei saa, siis ta jääbki puhuma. Aga alati jääb kasvõi õhkõrn võimalus, et klaasipuhujal kukub klaas käest ja kõik puruneb miljoniks tükiks.

Kõik oli samasugune välja arvatud see, et kõik oli muutunud.

Lubage naerda.

mõnikord ma lähen lihtsalt ära
suurde kotti pakin kopitanud teod
sõnad mõtted mis on jätnud sära
tunded tuhmistunud sekka külmad peod

mõnikord ma lähen lihtsalt ära
ma ei lahku iial jätkan ainult teed

-Jyri

Mõnikord on mul selline tunne, et ma kohe-kohe murdun. Nagu puud tormi ajal või kui tikk jääb talla alla. Mina murdun samamoodi. Lihtsalt lähen pooleks ja kõik muu jääb minust siia maailma maha. Aga nendel kohe-kohe murdumise hetkedel ma mõtlen ruttu kõigele mis mind murdumast hoiab. Peale mõtlemist olen ma kõige tugevam - isegi kirvega ei tule sa mind maha raiuma. See ongi väike aga ületatav kuristik nõrkuse ja tugevuse vahel ja ma olen korduvalt sellest kuristikust üle hüpanud. Veel sisse pole kukkunud.

Unistustes võib juhtuda kõike...

When you try your best but you don't suceed

Ma võiksin proovida sind parandada, aga sa kukkusid liiga paljudeks tükkideks. Isegi super attack ei aitaks enam. Ja ma ei tea kas ma isegi tahaksin sind parandada. Mõnikord mulle meeldib vaadata neid kilde põrandal, tänaval ja õhus ja teinekord ma jälle vihkan neid. Hetked, kui mulle meeldib vaadata neid kilde - sinu kilde, mul on selline tunne, et võiks neid tükke veel väiksemateks teha. Mõnikord ma teengi. Ja hetked, kui ma vihkan neid kilde, siis ma tahaks tükke kokku liimida. Ma isegi olen hakanud liimima, kuid siis mõistnud - tükke on siiski liiga palju, et sind taas kokku liimida.

Niiet sellega ma tahan öelda: Kallis sina, ma ei hakka sinu tükke lähiajal kokku kleepima, sest mul ei ole tahtmist ega aega sinu tükke liimida.

Usk Lootus Armastus

Elu alus.

Täna ajaloo tunnis tabas mind esimest korda elus väga imelik tunne. See on see tunne, kui sa näiteks pabistad hästi palju - su süda hakkab puperdama ja sinna tuleb väga, väga imelik tunne, nagu kohe kohe juhtuks midagi. See tunne oli nii tugev, et mul hakkas isegi natukene paha. Aga see oli hea tunne. Ma tõesti lootsin, et midagi juhtub. Aga see hetk möödus. Nagu iga teinegi tavaline hetk. Ja keegi ei teadnudki, mida ma tundsin. Ma ei rääkinud kellelegi.

"Elu pole säärane nagu sa arvad. See on nagu vesi, mida noored lasevad märkamatult oma harali sõrmede vahelt voolata. Sule oma pihud, sule kähku pihud, et elu kinni hoida. Ja sa näed, et see muutub millekski kõvaks ning tahkeks, mida võib päikesepaistel istudes näsida."

OMG



Vahepeal hakkas kool. Ja minu ellu on mõnda kohta kasvanud klaas. Ma vaatan läbi klaasi ja inimesed näevad mind läbi klaasi. Ometi ei taha ma minna nende inimeste juurde. Ja ega neid inimesi ennast ka eriti ei huvita minuga suhtlemine. Nad lihtsalt jälgivad. Sest see on ju põnev.

Mulle siiski ei meeldi see, et gümnas pole koduklasse. Ma usun, et ma jään kuni gümna lõpuni koduklassi igatsema. Vähemalt veel paar aastat on olemas teiste inimeste koduklassid mida saab külastada.

Tegelikult ei taha ma sinuga suhelda. Sinust õhkub disrespecti. See ei meeldi mulle. Aga respect peab sõprade vahel olema. Ma tean küll, et sina võibolla natukenegi tahad minuga suhelda, kuigi mõnikord sa eitad seda kohe täiega. Aga varsti ma lihtsalt ütlen, et see ei ole enam minu mure. Kui sa tahad, et mina sind austaks ja üldse sinuga suhelda sooviks, siis muuda oma suhtumist. Ja oma suhtumist mitte ainult minu suunas, vaid kõigi. Eriti nende suunas, kes on minust nõrgemad ja ei suuda ennast sinust lahti rebida, kuid kes kannatavad veel rohkem, kui mina. Ma ju näen seda. Sa saad aru küll. Sa ju tegelikult ei ole maailmanaba.