Kes ma olen?

Paljud inimesed seisavad küsimuse ees: "Kes ma olen?" Ka mina. Seda, kes ma olen saab kujutleda mitut moodi.
Väiksena oli mu unistus saada jõuluvana naiseks. Ma tõesti arvasin, et saan selleks. Aga kas küsimusele, kes ma olen, saab tõesti vastata sellega, mis ametil me töötame? Või sellega, mis rahvusest me oleme? Muidugi saab, aga kas see peab alati olema silmaga nähtav või kõrvaga kuuldav, kes me oleme?
Küsimusele, kes ma olen, võime me vastata sekunditega: ma olen eestlane, VHK õpilane jne. Aga kui selle küsimuse peale pikemalt mõtlema hakata, siis võib tekkida situatsioon, kui me enam vastata ei oska. Ma olen elanud kuusteist aastat ja ma ikka ei oska sellele küsimusele vastata. Kui nüüd pikemalt mõelda, siis olen ma kõik. Ma olen enda sõbrad. Ma olen enda otsused. Ma olen enda kirjavead. Ja enda mõtted... Aga samas olen ma olematus, kuid siiski ka eksistents. Ma olen eneseotsimine koolihoovis.
Ma ise ei teagi täpselt kes ma olen. Aga ma loodan, et ma olen inimene, kes suudab vastutada. Inimene, kes suudab ise otsuseid teha. Inimene, kes saab edasises elus hakkama. Inimene, kellest saab haritud kultuuritöötaja. Inimene, kellel on kohusetunne. Keegi, kes märkamatult hoiab ja tekitab kultuuri. Ma loodan, et ma olen Minu inimene.
Kes ma olen? Sellele küsimusele saab vastata nii minevikus, olevikus ja tulevikus. Saab vastata nii oma nime, ameti või rahvusega. Aga mina vastan sellele küsimusele hoopis teisest vaatenurgast. Ma olen mina ise.