Usk Lootus Armastus

Elu alus.

Täna ajaloo tunnis tabas mind esimest korda elus väga imelik tunne. See on see tunne, kui sa näiteks pabistad hästi palju - su süda hakkab puperdama ja sinna tuleb väga, väga imelik tunne, nagu kohe kohe juhtuks midagi. See tunne oli nii tugev, et mul hakkas isegi natukene paha. Aga see oli hea tunne. Ma tõesti lootsin, et midagi juhtub. Aga see hetk möödus. Nagu iga teinegi tavaline hetk. Ja keegi ei teadnudki, mida ma tundsin. Ma ei rääkinud kellelegi.

"Elu pole säärane nagu sa arvad. See on nagu vesi, mida noored lasevad märkamatult oma harali sõrmede vahelt voolata. Sule oma pihud, sule kähku pihud, et elu kinni hoida. Ja sa näed, et see muutub millekski kõvaks ning tahkeks, mida võib päikesepaistel istudes näsida."

OMG



Vahepeal hakkas kool. Ja minu ellu on mõnda kohta kasvanud klaas. Ma vaatan läbi klaasi ja inimesed näevad mind läbi klaasi. Ometi ei taha ma minna nende inimeste juurde. Ja ega neid inimesi ennast ka eriti ei huvita minuga suhtlemine. Nad lihtsalt jälgivad. Sest see on ju põnev.

Mulle siiski ei meeldi see, et gümnas pole koduklasse. Ma usun, et ma jään kuni gümna lõpuni koduklassi igatsema. Vähemalt veel paar aastat on olemas teiste inimeste koduklassid mida saab külastada.

Tegelikult ei taha ma sinuga suhelda. Sinust õhkub disrespecti. See ei meeldi mulle. Aga respect peab sõprade vahel olema. Ma tean küll, et sina võibolla natukenegi tahad minuga suhelda, kuigi mõnikord sa eitad seda kohe täiega. Aga varsti ma lihtsalt ütlen, et see ei ole enam minu mure. Kui sa tahad, et mina sind austaks ja üldse sinuga suhelda sooviks, siis muuda oma suhtumist. Ja oma suhtumist mitte ainult minu suunas, vaid kõigi. Eriti nende suunas, kes on minust nõrgemad ja ei suuda ennast sinust lahti rebida, kuid kes kannatavad veel rohkem, kui mina. Ma ju näen seda. Sa saad aru küll. Sa ju tegelikult ei ole maailmanaba.