Life is life

♪Tere perestroika♪

"Naerata, ja see paneb inimesi huvi tundma, millest sa mõtled."

Eesti keel. Ja kaks tükki veel.: Tavaliselt igav tund. Õppisime teksti liike ja midagi märkimisväärset ei juhtunud.

Keemia: Nõme... Töö mis pidid tulema ja milleks me olime kõvasti kodus õppinud jäi ära. Nõme... Joonistasime terve tunni vihikusse katseklaase.

♫Massikommunikatsioon♫

Bioloogia: Meile oli antud 26. kordamisküsimust kodus õppida. Mis olid pealegi veel megarasked. Neist 6 tuli töösse. Laura aitas veidi. Kui töö valmis oli, suundusime alla puhvetisse pokkerit mängima. Mõttes juba mõlkus, et mata hakkab...

Mata. 2x. Õpetaja keelas korduvalt, et käbi ära räägi, kuigi ma noogutasin ainult ja Ulla ajas midagi, et kui Tõnis pole meie mata grupis siis mul pole poega. Wtf? :D Saime kümme minutit enne tundi lahti, sest poistel oli pildistamine.

Metall (jess!!!): Teeme küünlajalga. Enamus ajast ma tagusin meisliga oma tööd või saagisin seda. Lõpuks tegin ka kausikese, kuhu peale tuleb küünal.

Viimane tund oli muidu maalimine.

"Ma suudan elada mõttega, et ma olen vaba, aga ma ei suuda elada mõttega, et mul pole sind."

Ma mõtlen, et mu sõbrad on veidi imelikud... Võibolla sellepärast ma ei tunnegi ennast kõige paremini. Neile on absoluutselt iga asi mis minu suust tuleb loll või vale. Nad piiravad mind. Iga asi mida ma välja pakun lükkavad nemad tagasi ja ütlevad, et see ei ole sinulik Käbi. Sina oled ju see KLASSIKALINE tüdruk. Aga äkki ma tunnen oma hinges, et ma ei ole KLASSIKALINE? Äkki ma olen seestpoolt hoopis isemoodi? Kas nemad seda ei mõista? Ma arvan, et kui ma tunnen enda halvasti sellisena nagu ma olen, siis ma võin enda välimust muuta ja näiteks mõne kõrvaaugu juurde teha??? Kas nemad siis ongi sellised seestpoolt nagu nad paistavad? Ja kui neil ei ole lõpuks teha midagi muud, kui leppida minu otsusega, kas siis peab seda iga hetk mulle nina alla hõõruma? " See ju ei sobiks sulle üldse!" Kas sellised ongi õiged sõbrad? Või olen ma lihtsalt selline kellel pole õigeid sõpru? Elu on imelik...