Vahepeal hakkas kool. Ja minu ellu on mõnda kohta kasvanud klaas. Ma vaatan läbi klaasi ja inimesed näevad mind läbi klaasi. Ometi ei taha ma minna nende inimeste juurde. Ja ega neid inimesi ennast ka eriti ei huvita minuga suhtlemine. Nad lihtsalt jälgivad. Sest see on ju põnev.
Mulle siiski ei meeldi see, et gümnas pole koduklasse. Ma usun, et ma jään kuni gümna lõpuni koduklassi igatsema. Vähemalt veel paar aastat on olemas teiste inimeste koduklassid mida saab külastada.
Tegelikult ei taha ma sinuga suhelda. Sinust õhkub disrespecti. See ei meeldi mulle. Aga respect peab sõprade vahel olema. Ma tean küll, et sina võibolla natukenegi tahad minuga suhelda, kuigi mõnikord sa eitad seda kohe täiega. Aga varsti ma lihtsalt ütlen, et see ei ole enam minu mure. Kui sa tahad, et mina sind austaks ja üldse sinuga suhelda sooviks, siis muuda oma suhtumist. Ja oma suhtumist mitte ainult minu suunas, vaid kõigi. Eriti nende suunas, kes on minust nõrgemad ja ei suuda ennast sinust lahti rebida, kuid kes kannatavad veel rohkem, kui mina. Ma ju näen seda. Sa saad aru küll. Sa ju tegelikult ei ole maailmanaba.
No comments:
Post a Comment