Elu on raske. Lõppude lõpuks see ju tapab sind.

Ma avastasin enda juures täna mitu imelikku asja, mida ma varem ei ole tähele pannud.
1) Mul on haigus. Selline, et ma pean igapäev erinevate riietega käima. Mitte et ma ei suudaks teistmoodi, aga lihtsalt ebamugav on. Aga see haigus iseenesest on imelik..
2) Tänaval olles olen ma pilvede embuses. Ma ei märka midagi ega kedagi. Kõrvadele ehitan ma barjääri oma muusikaga. Muusikaga on ka veel selline lugu, et ma pean igakord klõpsima umbes 50 lugu edasi enne kui ma jõuan selleni mida ma kuulata tahan. Siit tulebki välja jällekord minu suurim probleem: kes ma olen ja kes ma olla tahan ja milline ma olla tahan?
Igal juhul oma silmadele barjääri ma ei ehita. Mu silmad lihtsalt ujuvad linnapildis edasi, midagi tähele panemata. Näiteks täna tuli mulle Madleen vastu. Ma märkasin teda viimasel hetkel, kuna ta tuli mulle otse vastu ja teda mitte märgata oleks võimatu olnud.
Oma ninale ma barjääri ei ehita. Nina nuusutab ja tõmbab kõiki lõhnu. Näiteks lilleputkadest mööda minnes. Piibelehed.. Mmmm...