Täna öösel, kui oli päev, tuli minu juurde üks poiss. Poiss, keda ma tunnen. Ta oli kena poiss. Ja vaikne. Ainus asi, mis ta mulle ütles oli see, et tegelikult ta ei karda. Peale seda naeratas ta mulle. Ma naeratasin vastu. Me vaikisime. Ta puudutas oma sõrmedega minu kätt. Me ikka vaikisime... Järsku ta kadus ja mul kumises peas see laul.
Kui enam ei olnud öö, vaid oli päev, sadas vihma. Ja ma otsustasin minna kontserdile ja mõelda sellest, kas mina kardan või ei. Ma ei kartnud. Ma olin selle asja juba läbi teinud. Mul ei olnud vaja ju karta. Ma tahtsin lihtsalt mere äärde.
No comments:
Post a Comment